Leidsin aega fotodega illustreeritud seenepakkude valmistamisjuhendi koostamiseks. Piltidel on välja toodud erinevad töövõtted ja -etapid. Tööprotsess on lihtne ning ei vaja eritehnikat. Tarvilikud vahendid leiab seenehuviline oma tööriistakuurist.
Seenepakud peaksid olema haigustevabast lehtpuust värskelt langetatud/lõigatud, et tagada mütseeli kasvuks piisav niiskusprotsent. Seistes kaotab puupakk niiskust ning sellele võivad kinnituda õhus lendlevad seeneeosed.
- Lepapuu pakud 55cm pikkused, läbimõõdus 12-20cm.
- Akutrell (fotol nähtav isend vahetus peagi võimsama vastu)
- Mootorsaag[singlepic id=41 w=300 h=200 float=right]
- Piiritus klaasis töövahendite desinfitseerimiseks
- Piiritus pesupudelis kummikinnaste desinfitseerimiseks
- Pinsetid tüüblite paigaldamiseks
- Spaatel (fotol puudub) teramütseeli pakule kandmiseks
- Kummikindad (tasub kasutada majapidamistöödeks mõeldud tugevamaid kindaid, õhukesi nitriilkindaid kulus õige mitu paari)
- Paberrätik
- Pakkekile
- Seenemütseel tüüblitel ja/või rukkiteradel
[singlepic id=42 w=300 h=200 float=right]
Kui pakud valmis saetud, asume auke puurima.
Ennem puurimise alustamist tuleb puur piirituses desinfitseerida. Ristkontaminatsiooni vältimisks peab sama toimingut kordama peale igat pakku.
Peale puuri piiritusse kastmist ootasin hetke, kuni piiritus puuri pinnalt lendus. Isopropanooliga kokkupuutel seenemütseel kärbub.
[singlepic id=43 w=300 h=200 float=right]
Alkeemialaboris valminud seenetüüblite (mõõt 8x40mm) jaoks sobib täpselt 9,5mm läbimõõdus puur. Sellisesse auku istub mütseeliga läbi kasvanud tüübel tihkelt, tüübli auku surumiseks tuleb kasutada veidi jõudu. Kui soovid kasutada haamrit, tuleb ka haamri tald kindlasti eelnevalt piiritusega desinfitseerida. Töömugavuse tõstmiseks võib märkida puurile kleeplindiga sügavusmõõdu.
Augud puuri ridamisi ning vaheliti (ühte ritta 4 tüüblit, kõrvalritta 3 tüüblit, jne.) ~15cm vahekaugusega (vt. ülejärgmist fotot).
[singlepic id=44 w=300 h=200 float=right]
Tüüblite käsitlemiseks kasuta piirituses desinfitseeritud pinsette. Enne tüübli haaramist oota, kuni piiritus pinsettidelt lendub. Pinsetid (nagu ka puur) kasta piiritusse enne igat järgmist pakku.
Kui teed tüüblite paigaldamisel pausi (näiteks paku pakkekilesse mähkimiseks, või uute aukude puurimiseks) sulge poolik tüüblipurk vahepeal uuesti kaanega. Jälgi, et tüüblipurki ei satuks prahti, mis võib koos tüüblitega paku sisse sattuda ja kontaminatsiooni tekitada.
[singlepic id=45 w=300 h=200 float=right]
Tüüblid tuleks paku sisse suruda järjest, paigaldamise ajal. Kõrvaloleval fotol jätsin kaks rida tüübleid püsti, et vaheliti paigutusest parem ülevaade anda.
Tüüblipurk on pildistamise ajaks kaanega suletud, pinsetidki desinfitseerisin tööd jätkates uuesti üle. Seenekasvatuses ei ole võimalik puhtusega liialdada. Loomu poolest perfektsionistlik kasvataja saavutab parema tulemuse, sellest kõneleb kogemus.
[singlepic id=46 w=300 h=200 float=right]
Lisaks tüüblitele kasutasin osade pakkude inokuleerimiseks teramütseeli (seenemütseel mahekasvatatud rukkiteradel).
Teramütseeli pakkudele kandmiseks rakendasin kahte enamlevinud meetodit.
Esmalt puuraugumeetod – süvistasin tüübliaukudele sarnases järjestuses 16mm läbimõõduga, 30-35mm sügavused avad ning täitsin need seejärel mütseeliga.
[singlepic id=47 w=300 h=200 float=right]
Teramütseeli süvenditesse kandmiseks kasutasin piirituses desinfitseeritud metallspaatlit. Kodustes tingimustes võib spaatli asendada teelusika vms. käepärasema vahendiga.
Mütseel tuleb süvenditesse tihedalt kinni suruda.
[singlepic id=48 w=300 h=200 float=right]
Teine võimalus puupakkude teramütseeliga nakatamiseks on paku otsast ~5-8cm ketta maha saagimine. Paku ots kaetakse teramütseeliga ning maha saetud ketas kinnitatakse kruvide abil uuesti paku külge. Mütseelikiht jääb paku otsa ja ketta vahele.
[singlepic id=49 w=300 h=200 float=right]
Maha saetud kettast puurisin läbi 4mm avad ning keerasin neist läbi kaks pikemat kruvi, millega ketas paku külge tagasi kinnitada.
[singlepic id=50 w=300 h=200 float=right]
Puupaku ots kaetakse mitme sentimeetri paksuselt mütseelikihiga.
[singlepic id=51 w=300 h=200 float=right]
Ketas on paku külge tagasi kruvitud. Kruvid kinnitatakse nii tugevalt, kui võimalik.
[singlepic id=52 w=300 h=200 float=right]
Pakud mähitakse peale nakatamist läbi kuivamise vältimiseks pakkekilesse.
Fotol on näha kile alla tekkinud kondensatsioon. See annab kinnitust, et puupakk sisaldab mütseeli läbikasvamiseks piisavas koguses niiskust.
Mõistlik on pakud ennem ladustamist markeerida. Selleks kasutasin veekindlat markerit. Iga paku otsale märkisin seeneliigi (Shiitake või austerservik), inokuleerimise kuupäeva ning lähtematerjali (tüüblid, või teramütseel).
[singlepic id=53 w=300 h=200 float=right]
Kuna seenemütseel toodab kasvades süsinikdioksiidi, tuleb kilesse torgata augud, tagamaks piisava gaasivahetusvõimaluse.
Selleks kasutasin peenikest naasklit, mida jällegi enne iga järgnevat pakku piirituses desinfitseerisin.
[singlepic id=54 w=300 h=200 float=right]
Augud torkasin kilesse samuti ridamisi, ühe paku kohta keskmiselt 25 auku ehk ~20mm2 ventilatsiooniavasid.
[singlepic id=55 w=300 h=200 float=right]
Kilesse mähitud, läbi torgitud ja markeeritud pakud ladustatakse otsese päikesevalguse eest varjatud viludasse kohta. Soovi korral võib pakud tõsta siseruumi ühtlase temperatuuriga keskkonda. Optimaalne mütseelikasvu temperatuur austerservikule ja Shiitakele on 20°C.
Seenepakke hoitakse kilesse mähituna kuni täieliku koloniseerumiseni. Mütseeli kasvu on näha paku otstelt, kus puidust läbi kasvanud mütseel nähtavale ilmub.
Fotol riita laotud 28 paku nakatamiseks kasutasin 330 tüüblit, ja 900g teramütseeli.
