Tänu suurepärasele septembrikuule, mil ilmad on soojad ning vihmata, olen pühendanud vabad hetked peamiselt fotografeerimisele. Seda nii päeval kui ka öisel ajal. Nagu tõenäoliselt ka fotodelt välja võib lugeda, on õeke Kuu mind sootuks ära võlunud. Ööhämaruse saabudes sündivad särvivõtted annavad vabaduse joonistada piltidele loodust talle omases liikumises. Neljast elemendist – maa, õhk (tuul, mis pilvi taevavõlvil veeretab), vesi ja tuli (kuupalgelt peegeldav päikesevalgus) – sünnibki fotograafiline alkeemia.
Maagilisi kaadreid ülevoolavast tähemerest õnnestus jäädvustada sajanditevanuses kirikuaias, kus tuulevaiksel ööl võib kosta vaimude sosinat.
Vahel tuleb siiski eneselegi üllatusena meelde, et ka päeval on võimalik pildistada. Jalutusretk mööda metsarada või mereranda toob objektiivi ette küllaga võimalusi päästikule vajutamiseks, kuigi põnevamad kaadrid õnnestub tihtilugu püüda just sealt, kuhu inimjalg sagedasti ei astu.
Hommikukastesed ristikuõied on korjatud vaimu ja keha värskendava lillevee e. hüdrosooli destilleerimiseks.
