Eksperiment kaerateradega

Olen siiani kasutanud teramütseeli valmistamiseks mahekasvatatud (Veterinaar- ja Toiduameti poolt kontrollitud, EE-ÖKO-02) rukkiteri. Otsustasin vahelduseks katsetada kaeraga, mida ~10kg jagu hankida õnnestus.

KaerateradTehnika oli rukkiga sarnane – loputasin kaerateri jahedas vees, kurnasin, loputasin uuesti, kuni loputusvesi ei muutunud enam häguseks. Nagu tavaliselt rukki puhulgi, kulus selleks kolm loputuskorda. Jätsin kaeraterad 10 tunniks vette likku, seejärel kurnasin ning tõstsin terad klaaspurkidesse. Lühikese mõneminutise keedufaasi jätsin kaeraga vahele. Steriliseerisin kaerateri ülerõhul 120 minuti vältel. Sterilisatsioon on mõistlik läbi viia õhtul, jättes purgid steriliseeritud viljaga ööseks rõhukeetjasse jahtuma.

Järgmisel hommikul kandsin lepalaastudelt teraviljale Shiitake mütseeli. Valmistasin kokku 30 purgitäit vilja.

Juba nädala pärast oli tulemus näha – 28 purgis 30-st oli Shiitakega võidu vohamas hallitus! Täpselt identifitseerida ma teda ei osanud ega vaevunud seekord ka uurimustööd tegema. Igal juhul nägin sedasorti kontaminatsiooni esmakordselt ning pilt oli sedavõrd hirmus, et käsi ei tõusnud isegi fotokaamera järele, seetõttu on olukord ka pildiliselt fikseerimata.

Kontamineerunud viljapurke ei tohiks siseruumides avada. Hallitusseene eosed kanduvad ruumides õhuga kiirelt laiali, kinnitudes seejuures ka riietele. See võib avaldada edaspidisele steriilsust nõudvate protseduuride läbi viimisele vägagi pärssivat mõju. Viljapurgid tuleks viia välja, kaaned avada veeanumas vee all. Nii hoiame hallituse levikuvõimalust madalana. Kindlaim meetod, kui selleks aega ja kannatust jagub, on kontamineerunud viljapurkide sterilisatsioon ülerõhul vähemalt 120 minuti vältel. See tapab ohtlikud mikroorganismid ning purgid võib avada ja tühjendada.

Shiitake mütseel kaerateradelSiiski on tänaseni edukalt vastu pidanud kaks purgitäit mütseeliga nakatunud kaerateri. Fotol vasakpoolset on kahel korral raputatud, mütseel on mõlemal korral toibunud ja kontaminatsioonita edasi kasvanud. Teramütseeli kasvatamisel kasutatakse raputamist, et kasvuprotsessi kiirendada, mütseelikasvu teraviljas ühtlustada ning võimalikku kontaminatsioonikollet aegsasti esile tuua. Lisaks aitab õigel ajal läbi viidud raputamine mütseelikasvu reguleerida ning annab võimaluse teramütseeli otse purgist kallutades (ilma vahekontaktita) kasvusubstraadile edasi kanda. Õiges kasvufaasis segi raputatud viljaterad on üksteisest eraldunud. Raputamata vili kasvab mütseeliga ühtseks massiks kokku, seda tuleb purgist kätte saamiseks jõuga tükeldada ning substraadile kandmiseks sõrmede vahel murendada, mis omakorda suurendab edasist kontaminatsiooniriski.

Võimalik, et sõkalterise puhul tuleks sterilisatsiooniaega pikendada. Samas on oht, et viljakest pehmeneb liialt ning viljaterad muutuvad pudruseks. Selgust toob katsetamine, kui selleks kunagi aega peaks leiduma. Esialgu tellisin ökopoest juurde 10kg rukkiteri.

Hüdrosoolide destillatsioonist

Ohtlikult saaRistikuõied 5-liitrises destillatsioonimahutisstunud elukeskkond, mitmendaks elukaaslaseks trügiv stress, glutamaadist ja vääveldioksiidist läbi immutatud toiduained, parabeenidega „rikastatud“ kosmeetikatarbed ja imalalt lõhnastatud kodukeemia – kõikide nende ja veel paljude teiste tegurite koostoimel tekib organismis ajapikku mürgitus, mis võib väljenduda dermatoloogilise probleemina. 1990-2010 aastavahemikul kogutud statistika alusel läbi viidud uuringu põhjal kannatas dermatiidi paljude vormide all 230 miljonit inimest ning atoopiline dermatiit e. ekseem on loetletud enim esinevate nahaprobleemide hulgas. Farmaatsiaäri ega ka vahendajaks valitud perearst ei suuda ometi pakkuda paremat lahendust, kui tugevalt tervist kahjustavate kortisoonsalvide kasutamine haigusilmingute tekkel. Muud ravinõu pole varuks ka meditsiinidoktorist allergoloogil, kes oskab naha torketestide varal siiski täpsemalt soovitada, millistest toiduainetest hoiduda tuleks, et intensiivsemaid haiguspuhanguid leevendada. Paljude laiast teadmistepagasist jagatud õpetuste ning soovituste järgimine tähendab elukorralduse radikaalset muutmist. Kõike ei saa korraga ja päeva pealt. Pikematoimelise ravivõimaluse olemasolu näib tavameditsiin siiski välistavat, pakkudes hormoonsalvide näol vaid ajutist leevendust edasi eksisteerivale probleemile, tehes seda kõrge hinna ning hindamatu tervise arvelt. Eriti, kui tegu on laste tervisega.

Lahenduseks saab olla taimeravi, mis on oma efektiivsust ajaloos ammu tõestanud. Tunnustatud taimeravitseja Maria Treben ning Gersoni teraapia nime all tuntud vähktõveravi propageerija Charlotte Gerson on mõlemad toonitanud organismi jääkainetest puhastamise vajadust rasketest degeneratiivsetest seisunditest taastumisel ning on pidanud puhastumist üheks peamiseks eelduseks paranemisele. Sama kehtib ka dermatiidi korral, kui rõhku tuleks pöörata vere puhastamisele ja vereloome soodustamisele. Selleks peab otsesele naharavile lisaks jooma organismi ning verd puhastavaid taimeteesid nt. kõrvenõgesest ja takjajuurest. Teiseks ravivõtteks on paikne teraapia vastavalt vajadusele valitud vahenditega, milleks võivad olla looduslikul alusel valmistatud kompressid, mähised, salvid.

Uue võimalusena olen alustanud taimsete hüdrosoolide destillatsiooni ning hüdrosoolravi katsetamisega. Hüdrosool on (ravim)taime valitud osadest või tervest taimest sh. juurtest saadav destillaat e. taimsed eeterlikud õlid destilleeritud vesilahuses. Kõnealune hüdrosool tekib aurdestillatsiooni tulemusel, kui veeaur tõuseb läbi taimse biomassimahuti ja jõuab kondensaatorini, võttes endaga kaasa veemolekulidele kinnituvad taimemassist välja aurustatud koostisained. Terve taime (sh. õied ja juured) baasil valmistatud hüdrosooli on erinevad herbalistid kirjeldanud ka, kui „taime vee baasil hologrammi“, ehk transmuteerunud taimset energiat milles on säilinud kõik taime tervendavad elemendid ning mis on suunatud taime seest edasi vedelikalusele.

Erinevad taimeosad omavad ka pisut erinevat mõju. Näiteks takja puhul toimib õitest valmistatud hüdrosool paremini akuutsete ilmingute neutraliseerimiseks, samas, kui juure toime on põhjalikum1,6kg värskelt purustatud takjajuurtest destilleeritakse 1l hüdrosooli ning permanentsem. Lahjendatud kujul valmivale hüdrosoolile lisaks kogutakse taimemassist sel viisil puhast eeterlikku õli, mida eraldatakse hüdrosoolist separaatoris.

Hüdrosool erineb taimeteest oma kontsentratsioonilt, olles 30-40 korda kangem teetõmmisest, kuid jäädes seejuures ometi piisavalt leebetoimeliseks, et pihustada otse kahjustunud nahapinnale. Kui kruusitäie taimetee valmistamiseks kasutada peotäit värskeid taimeosi, siis 3-4 peotäiega valmistaks raviteed juba terve liitri. 1 liiter hüdrosooli valmib aga kuni 5 liitrist taimsest massist so ~0,8-2kg taimeosadest.

Tavapärasest taimeekstraktist eristab hüdrosooli taimsete õlide ekstraheerimiseks kasutatava etanooli vm. võimalikku ärritust tekitava solvendi puudumine.

 

Oluline on puhas koostis. Hüdrosool sisaldab vaid destilleeritud vett, milles on segunenud puhtas looduskeskkonnas kasvanud ravimtaimede tervistavad õlid. Lisatud ei ole ühtegi säilitus- ega muud ainet, mis põhjustaksid põletikulisel nahal ärritust ja pidurdaks paranemist.

Vesi keeduanumas on muutnud värvi tänu taimemahlale, mida destillatsiooni käigus keeduvette satub.Hüdrosooli on võimalik tarvitada ka seespidiselt, lisades lusikatäie joogi või toidu sekka. Häid tulemusi võib anda kombineerimine samatoimelise raviteega, kuigi erinevate taimsete ravimitegi omavahelisel segamisel tuleb olla tähelepanelik koostoimete osas.

Hüdrosooli on pihustiga aplikaatorist mugav nahale kanda. Pihustipudelit on lihte kaasa võtta ja aeg-ajalt kasutada. Ravitoimet ja ravi tulemusi peab hüdrosoolidega katsetades ise jälgima. Vähene võimalus on nahaärrituse tekkeks, see avaldub väga individuaalselt ja võib olla seotud allergilise reaktsiooniga, mille toob esile mõni taime koostises leiduvatest ühenditest. Sel puhul tuleks hüdrosooli kasutamiseks lahjendada või vahetada ravimtaime.

Lisaks dermatoloogilistele probleemidele leiab hüdrosoolidest kiiret abi ka traumade, eriti haavade korral. Nõgeselehtedest ja takjaõitest destilleeritud hüdrosooliga töötlemine peatab verejooksu, kiirendab uute kudede moodustumist, stimuleerides seeläbi haavade sulgumist ja paranemist. Moodustub vähem armkudet ning paranemine kulgeb punetava põletikuta. Sisemise trauma raviks tuleb pihustada hüdrosooli naha pinnale ning seejärel ettevaatlikult naha sisse masseerida. Nii näiteks võib varemerohu lehtedest destilleeritud hüdrosoolist sel moel kasutatuna abi olla liigesevalude korral ja luumurrust paranedes.

Hüdrosooli saab pihustada ka limaskestadele. Piparmündi hüdrosool, mis sisaldab rohkelt mentooli, on naturaalseks suuvärskendajaks ning sobib kasutamiseks paikse toimega valuvaigistina või IBS e. ärritatud soole sündroomist tekkinud kõhuvalu leevendamiseks.

Hüdrosoolid puhtast loodusestRaviomadustega taimi leidub looduses hulgaliselt. Siiani olen destilleerinud hüdrosoole: piparmündi lehtedest ja õisikutest, kõrvenõgese lehtedest ja õisikutest, takjaõitest, takjajuurtest, põldosja okstest, põdrakanepi lehtedest, raudrohu õisikutest, lehtedest ja vartest, punase ristiku õitest ning varemerohu lehtedest. Selgem arusaam hüdrosoolide laialdastest kasutusvõimalustest tekib tutvudes erinevate taimede ravitoimetega üksiti.

Piparmündist ja raudrohust kogusin ka eeterlikku õli, mida saab lahjendatud kontsentratsioonis samuti raviotstarbel kasutada. Õli kujul lisandub aroomiteraapia rakendamise ja nahasalvide ning tugevatoimeliste ekstraktide valmistamise võimalus. Taimemassist eeterlike õlide eemaldamiseks on aurdestillatsiooni puhtusaste piisav, et destillaati meditsiiniliselt katsetada. Oluline on järgida puhtusnõudeid, säilitamiseks hoida hürdosooli külmikus.

 

Loodusfotograafia videolõigul

Lubasin paarile inimesele, et nädalavahetuse jooksul sean üles teksti taimsete hüdrosoolide destillatsioonist, kuid reedestest fotodest valminud videolõik inspireeris katsetama veel kahe filmiklipiga.

Esimene neist sai alguse, kui leidsin samblamätaste vahel ringi roomates (loodusfotograafia nõuab aeg-ajalt rakursimuutust) miniatuurse võttelava, mis sobis täpselt ligi pool aastat tagasi pähe turgatanud idee ellu viimiseks. Ideeks oli fotograafiat appi võttes luua tajumuutust esile kutsuv visualiseering. Selleks, et muuta inimese tajuseisundit on mitmeid võimalusi. Valisin neist käesolevaks eksperimendiks sobivaima ehk vajalik materjal üles pildistada ja filmilõiguks kokku monteerida. Kui silmasin kolmest seenest koosnevat looduslikku võttelava koos kogu tarviliku dekooriga, jõudsin teadmisele, et õige hetk on saabunud.

Taustaks mängivat Autechre pala Gelk on video tarvis kärbitud, kasutasin vaid esimest kolme minutit. Värvipaleti paremaks esile toomiseks soovitan kasutada kvaliteetseid kõrvaklappe.

Teine filmiklipp sündis mõned tunnid hiljem. Vahel võib hetkeks peatuda ja vaadata veidi süvenenumalt end ümbritsevasse loodusesse. Kasvõi mitu minutit silmitseda ühte puud või põõsast, nähes tervet värvidemängu oma silme all lahti rullumas.
Vaata ja veendu ise.

Seda, kas teadvus on endiselt teisenenud tajus, saab kontrollida vaadates kaadreid, mis eelmises postituses osaliselt välja on toodud.

Kuuvalge

Kuuhämar Kuunsi

Tänu suurepärasele septembrikuule, mil ilmad on soojad ning vihmata, olen pühendanud vabad hetked peamiselt fotografeerimisele. Seda nii päeval kui ka öisel ajal. Nagu tõenäoliselt ka fotodelt välja võib lugeda, on õeke Kuu mind sootuks ära võlunud. Ööhämaruse saabudes sündivad särvivõtted annavad vabaduse joonistada piltidele loodust talle omases liikumises. Neljast elemendist – maa, õhk (tuul, mis pilvi taevavõlvil veeretab), vesi ja tuli (kuupalgelt peegeldav päikesevalgus) – sünnibki fotograafiline alkeemia.

 

 

Maagilisi kaadreid ülevoolavast tähemerest õnnestus jäädvustada sajanditevanuses kirikuaias, kus tuulevaiksel ööl võib kosta vaimude sosinat.

 

Rohelilla

Vahel tuleb siiski eneselegi üllatusena meelde, et ka päeval on võimalik pildistada. Jalutusretk mööda metsarada või mereranda toob objektiivi ette küllaga võimalusi päästikule vajutamiseks, kuigi põnevamad kaadrid õnnestub tihtilugu püüda just sealt, kuhu inimjalg sagedasti ei astu.

 

 

 

Ristikusüda

Hommikukastesed ristikuõied on korjatud vaimu ja keha värskendava lillevee e. hüdrosooli destilleerimiseks.

Suvised fotod

Muude toimetuste kõrvalt haaran – nii tihti, kui vähegi aega on – kaamera, et minna paari-kolmetunnisele jalutuskäigule. Liikumine on ju tervislik ning teel leitud ja fotografeerimiseks välja valitud kompositsiooni juures pildimasina seadistamine on rahustav ja naudingut pakkuv tegevus.

Ühel soojal augustiööl õnnestus pildistada mere kohal sähvivat piksemängu. Ilm oli ettevõtmiseks soodne, kuu valgustas ülalt, eemal sähviv pikne joonistas pilvefrondi seestpoolt välja. Fotod sai tehtud merepinnast ~15m kõrguselt vaatetornist. Üles laetud fotodel varieerub säri 30 ja 200 sekundi vahel.

Täiendasin ka fotoselektsiooni uute looduspiltide ning linnaruumist silma jäänud võtetega.

    

Veidi ühiskonnakriitikat ehk kas prügi on juurde vaja?

Olen viimastel päevadel ringi liikudes korduvalt silmanud rämpsu, mida mõtlematu inimene tuulde on lasknud. Viskame prügi loodusesse, aga viskame nii kaugele, et enam näha ei ole, siis justkui oleks kõik hästi. Või siis loodame, et lendu lastud kumm jääbki õhku rippuma ning dematerialiseerub ajapikku. Või ei mõtle üldse ja lehvitame härdal pilgul kaugenevale pallikesele järele.

Prügi metsasKuid heelium lekib ja gravitatsioon sikutab kummitüki maa peale tagasi.

 

Pildistasin metsas looduse poolt tekitatud kujundit, hetk hiljem nägin puuoksal tolknemas rohelist kummiriba. Metsa langenud prahti õhupallilennutaja enda järelt koristama ei tule.

 

Paar päeva hiljem õhtuhämaruses mere kaldal jalutades märkasin juba eemalt rannaliival helendavat tulukest. Ligemale jõudes selgus, et tegu on järjekordse kummiribaga, millele tagatipuks veel iganenud LED koos kahe leeliselemendiga palstkapslisse kaasa on pandud.

Kas prügi on juurde vaja?

 

Eelmisest sajandist pärit valgusdiood, mida Hiina ladudesse miljonite kaupa valmis on toodetud, kuid mis kaasaegsele, valgusviljakuselt ülekaalukale tehnoloogiale jalgu on jäänud, nõuab realiseerimist.

 

Kas vilkuvaid tulukesi meie ümber veel vähe on, et nüüd ka õhupalle LED-idega „ehitakse“?

 

LED kapselKasutatud patareid soovitatakse viia spetsiaalsesse kogumiskasti, tegu on keskkonnaohtlike jäätmetega. Samas võib neid koos kummitükkide ja plastikkapslitega tagantkätt laiali loopida, see ei paista otsese reostamisena. Lendu lastud rämps on lennutajal meelest läinud niipea, kui pall vaateväljalt kadunud. Millal või kuhu see maandub ja kes peaks prahi kokku korjama, nii kaugele mõtlema telerist ja massimeediast läbi imbunud mõistus nähtavasti ei küündi.

 

Eviani tootereklaam eestimaa loodust reostamas

 

Juba järgmisel päeval riivas silma Eviani logoga kummitükk samal, tavaliselt puhtal, suurematest linnadest ja reostusallikatest kaugel rannaribal. Inimesed, tulge ometi mõistusele! Kes teie poolt lendu lastud rämpsu peaks koristama?

 

Kui samas tempos jätkata, siis kas kümne aasta pärast on õhtud ümberringi kumavatest kummimardikatest valged? Tahaks loota, et mitte.

Kui tänu fotodele jääb kasvõi mõni elektrifitseeritud kummipall lendu laskmata, on maailm juba natukene paremaks muutunud.

Austerserviku mütseel tüüblitel

Austerserviku mütseeliga nakatatud tüüblid klaaspurkides

Austerserviku mütseeliga nakatatud tüüblipurgid on koloniseerunud. Üks purk sisaldab 75 tüüblit, millest jätkub kuni 5 seenepaku nakatamiseks.

Tüüblisoovi korral võta ühendust kontaktivormi kaudu.

 

 

 

Noored austerserviku viljakehad pooleldi koloniseerunud seenepakul

Vaid kuus nädalat peale seenepakkude mütseeliga nakatamist on suur osa ühe peenema paku pealispinnast mütseeliga üle kasvanud (mütseel on nähtav koorepragudest) ning hoolimata südasuvisest kliimast ja vähesest õhuniiskusest on esimesed viljakehad läbi kilekatte pead välja pistnud. Lõpliku koloniseerumiseni kulub siiski veel aega, suuremat seenesaaki võib oodata sügisel, kui ilmastikutigimused muutuvad viljumiseks soodsaks. Mütseeli kiire kasv ja kärme viljumine annab tunnistust tugevast, elujõulisest ja viljakast mütseelitüvest.

Tüüblid valmivad

Steriliseeritud tüüblid klaaspurkides austerserviku mütseeliga koloniseerumasHoolimata kõrgest kontaminatsioonist, mis muutis töö peale labori kolimist mõne võrra keerukamaks ning luhtas mitu kõrget steriilsustaset nõudvat protseduuri, õnnestus 27.06 teha edukas austerserviku mütseeli ülekanne lepalaastult rukkiteradele. Juba 12 päeva pärast kandsin mütseeli edasi steriliseeritud tüüblitele. Tüüblipurgid on tänaseks 5 ööpäeva koloniseerunud, hetkel tundub, et kõik on hästi, mütseel kasvab mühinal tüüblitele üle. Tüüblipurkidele jätsin koloniseerumise ajaks sterilisaatorist läbi käinud fooliummütsid pähe, et baktereid ja seeneeoseid kaanel asuvast õhufiltrist eemal hoida.
Austerserviku tüübleid valmistan veel mõned purgid juurde, varsti inokuleerin tüüblipartii ka Shiitake mütseeliga.

Digitaliseerimistööd

Ruhnu Püha Magdaleena koguduse õpetaja Harri Rein palvel digitaliseerisin Eesti Rahva Muuseumi tarvis arhitekt H. Werneri artikli, mis kirjeldab mitmete jooniste ja illustratsioonide läbi Ruhnu puitarhitektuuri, ehitiste puitkaunistusi, sisustust ning tekstiile. Artikkel avaldati 1909. aastal Riias ilmunud aastaraamatus Jahrbuch für Bildende Kunst in den Ostseeprovinzen III.

Omaniku lahkel loal avaldan digitaliseeritud materjali vähendatud mõõdus ka siinsamas veebilehel. Lisaks kirjeldatud artiklile on digitaliseeritud raamatu esiakaas ning eessõna. Pildimaterjali järeltöötlusel on veebis avaldamiseks eemaldatud lehekülgede narmendavad servad, kolletunud taust ning kustutatud rebendid. Võrdluseks lisan ka kolm puhastamata pildifaili.

 

    Plate_orig007