Lääne esoteeriline traditsioon, eriti aga alkeemia juured pärinevad peamiselt Egiptusest, kus Hermeetilist maailmakäsitlust õpetati Memphise ja Teeba templites. Ajaloolistest kirjutistest saame lugeda, et alkeemiat praktiseeriti kuningate ning preestrite järelvalve all ning selle kunsti saladuste jagamine oli seadusega keelatud. Hermeetilisi õpetusi anti edasi vaid suulisel teel.

Tunduvalt hilisemal ajajärgul 15.-17. sajandil ilmus mitmetelt autoritelt, kes oma tegelikku identiteeti tihti varjunimede taga peitsid, alkeemilist praktikat ja hermeetilist salakunsti tutvustavat kirjandust, kuid kuna alkeemiline maailmapilt rajaneb metafooridel, allegooriatel ja mütoloogial, võib pühendamatul olla keeruline, et mitte öelda võimatu krüptilisi kirjutisi arusaadavasse vormi dešifreerida. Veelgi keerulisemaks muudab kirjutistest aru saamise asjaolu, et ainete, ühendite ning vahendite kirjeldamiseks ei olnud kasutusel ühtsustatud märgisüsteemi, vaid iga autor võis oma kirjutistes kasutada ainult talle arusaadavaid sümboleid ja nimetusi. Nii võis näiteks vaske või tina tähistada üle kümne erineva sümboli. Samas tähistati sümbolitega ka tegevusi ja isegi ainete filosoofilisi omadusi. Kirjastiil oli mitmetähenduslik ja paljukihiline.

Vaadelda seejuures spagüürikat ja alkeemiat kui prototeadust või algelist keemiat tähendaks eirata terviklikku filosoofiat, millele alkeemilised operatsioonid otseselt toetuvad. Alkeemilise käsitlusviisi aluseks on hingestatud keskkond, millega suhestumiseks puudub tänapäeva vulgaarkeemias kontseptsioon. Alkeemilisest perspektiivist lähtuvalt mõjutab osaleja protsessi mitmetel tasanditel sh. oma teadvuse ning mõtetega. Nii on ülimalt oluline, millises teadvusseisundis taimi meditsiiniks prepareeritakse ning milline on tegevuse suunitlus ja lähteesmärk.

Suur osa spagüürilisi toiminguid pühendub kolme filosoofilise printsiibi, milleks on elavhõbe, väävel ja sool, erldamisele ning taasliitmisele nelja põhielemendi – tuli, vesi, õhk, maa – abil.

Elavhõbe tähistab elujõudu, eluvaimu (spirit of life) kui ka volatiilset, feminiinset, passiivset aspekti. India pärimuses tähistatakse sama printsiipi sanskritikeelse sõnaga “prāṇa”.

Väävel tähistab hinge (sanskr. “ātman”). Ta on aktiivne, maskuliinne ja leegitsev.

Sool väljendab füüsilist keha või vormi, jämemateeriat kui sellist.

Destillatsiooni kestel on kasutusel kõik elemendid: tuli, mis kuumutab järgmist elementi vett, millest tõusev aur kandub ja liigub läbi õhuelemendi maast pärinevate taimedeni ning jõuab sealt edasi kondensaatorisse, kus toimub jahtumine, seda jällegi vee-elemendi kaasabil. Maa-element esildub selgelt ka destillatsiooniseadmetes, mida tavapäraselt on valmistatud vasest (metall, maa-element) või klaasist (liiv, samuti maa-element).

Teisalt annab alkeemia destillatsiooniprotsessile veel nii metafüüsilise kui ka psühholoogilise aspekti, kirjeldades erinevaid aine osasid, nagu eeterlikku õli või taimedes sisalduvaid mineraale läbi kujundlike filosoofiliste omaduste, vahest ka sagedamini esinevatest arhetüüpidest lähtuvalt.

Nii on eeterlikule komponendile antud väävli, ehk hinge tunnused, soolaga võrreldakse algselt nii destilleeritavaid taimi ehk nende materiaalseid kehasid kui ka hiljem kaltsineerimisprotsessi käigus saadavaid mineraale. Elavhõbedaks on siinkohal väävlist separeeritud hüdrosool, mis kannab alkeemilises kontekstis edasi taime kontsentreeritud elujõudu ja energiat. Veel omistatakse filosoofilise elavhõbeda omadusi alkoholile, mis taimedest fermentatsiooniprotsessi käigus suhkrute lagunemisel moodustub. Alkeemias nähakse seda pigem hinge (spiritus) eraldumisena taime eluvõimetuks muutuvast ning lagunevast bioloogilisest kestast.

Alkeemia on tihedalt  kokku põimunud astroloogiaga mille sümboolika kandub üle alkeemilisse konteksti. Nii tähistavad astroloogilised planetaarsümbolid alkeemias metalle – Päikese sümbol tähistab kulda, Kuu sümbol hõbedat, Merkuur elavhõbedat, Marss rauda jne. Igale taevakehale omistatakse iselaadsed omadused, mis kanduvad edasi taevakehadest lähtuvate vibratsioonidena.

Spagüürilises preparatsioonis seisab astroloogia olulisel kohal, kuna usutakse, et planeetidel ja teistel taevakehadel on isiklik identifitseeritav võnkesagedus, ehk iga taevakeha heliseb ja vibreerib omas rütmis. Nüüd oleme kuulnud seda nimetatavat taevaste sfääride muusikaks, mida on võimalik salvestada ja akustilises spektris taasesitada.

Arvestati teadmisega, et maapõuest võrsuvatel taimedelgi, nagu ka teistel kehadel on individuaalsed võnkesagedused, mis resoneeruvad kindlatel nädalapäevadel ja kindlatel tundidel kindlate taevakehadega. Seda ajavahemikku, mil üks seitsmest põhitaevakehast on aktiivseim, nimetatakse astroloogiliselt planetaartunniks.

Iidsetest aegadest tundis inimkond seitset põhiplaneeti, mille hulka arvati ka päike ning kuu.

Igaüks neist taevakehadest valitseb üht nädalapäeva:

Päike – pühapäev
Kuu – esmaspäev
Marss – teisipäev
Merkuur – kolmapäev
Jupiter – neljapäev
Veenus – reede
Saturn – laupäev

Inimeste usk taevakehade võimesse nädalapäevi mõjutada tuleb ilmekalt välja päevade ingliskeelsetes nimetustes – SUNday – pühapäev; MONday – esmaspäev; SATURday – laupäev.

Mõjutundide ehk planetaartundide arvutamiseks on mitmeid süsteeme, mis annavad ajaliselt erineva tulemi, kuid järjestus, millises taevakehade energeetiline mõju ilmneb, on alati sama:

Päike, Veenus, Merkuur, Kuu, Saturn, Jupiter, Marss.

Iga päeva esimest tundi valitseb alati konkreetset päeva valitsev planeet. Näiteks pühapäev algab alati Päikese planetaartunniga, esmaspäeva esimene planetaartund kulgeb Kuu mõjuvõimus jne. Järgnevad teised planeedid eeltoodud järjekorras. Peale seitsmendat tundi järjestus kordub. See tähendab, et pühapäeva kaheksandat planetaartundi valitseb alati jälle Päike.

Erinevad käsitlused lähevad lahku tulenevalt sellest millal päev nende kirjelduste kohaselt algab. Lähtuvalt kabalistikast, millega alkeemia sidusalt arvestab, algab päev alati päikeseloojangul ja kestab järgmise loojanguni.

Kuid sealgi lähtutakse kahest erinevast süsteemist – fikseeritud ja libisev.

Fikseeritud süsteemi kohaselt algab päev kell 18:00 kohaliku aja järgi ja lõppeb kell 18:00 järgmisel päeval. Nii algab teisipäev esmaspäeval kell 18:00 ja lõppeb teisipäeval kell 18:00, mil algab kolmapäev.

Libisev süsteem arvestab kohalikku päikese loojumise aega ning selle järgi algab päev alati loojangul ja kestab järgmise loojanguni.

Teise vaatenurga kohaselt algab päev päikese tõusul ja lõppeb päikese tõusul 24 tunni pärast.

Siingi kohaldatakse sarnaselt eelnevale kahte erinevat lähenemist, kus libisev süsteem arvestab astronoomilise päikesetõusuga ning fikseeritud süsteemi kohaselt algab päev hommikul kell 6:00.

Näitena planetaartundide rakendamisest võib tuua situatsiooni, kui meid huvitav taim, olgu selleks ahtalehine põdrakanep (Epilobium angustifolium) on planeet Saturniga resoneeruv ning korjatud täpselt sel ajal, kui Saturni võnked maale enim mõju avaldavad, siis on taime toime Saturnile omastes valdkondades eriti tugev ja energeetiline potentsiaal planeedi poolt võimendatud.

Maksimaalne energeetiline ja meditsiiniline potentsiaal saavutatakse spagüürilise preparatsiooni teel juhul, kui lähteaineks olevad taimed korjatakse nende taimedega seotud planeetidele pühendatud nädalapäeval, kindla planeedi planetaartunnil. Sel ajavahemikul avalduvad taimede raviomadused kõige tugevamalt, sest neid võimendab kosmiline energia.

Järgmine samm alkeemiliselt laetud meditsiini valmistamisel on kaltsineeritud taimetuhast destilleritud vee abil ekstraheeritud mineraalide ehk soola lisamine filosoofilisele elavhõbedale.